Mehed on nagu pilved: kui nad hommikul ära lähevad, võib veel ilus päev tulla
või
Hea naine on nagu kuu - hommikuks läinud

Ukrainasse ikka läheks ju

Päev 1
Eesti-Läti-Leedu-Poola-Ukraina, 1200 km ja rohkem nagu ei tahakski öelda.. aga siiski, oreoolina paistis valgus juba öösel Ukrainasse jõudes. Pühavalgus kiirgas poest, mis oli avatud, kus müüdi alkoholi ja oluline on mainida, et kell oli üle südaöö.. paradiis. Esimene ööbimiskoht oli muidugi kallis, 80 grivnat, mis on siis u 150 krooni. Ja see oli terve toa eest kahele, koos dušši ja värkidega, kuigi kui aus olla, siis esmalt jättis see bordelli mulje.. öösel midagi nagu kuulda vist ei olnud.

Päev 2
Kuna me ei läinud sinna magama, oli äratus mõistlikult vara ja läksime vastu tundmatule (etteruttavalt võib öelda, et päris seda isegi ei osanud oodata). Teed on Ukrainas kohutavad.. auklikud, kitsad ja kiiruspiirangutega aga see eest vähemalt hästi pikad ja venivad. Peale 5h ja 200km tekkis isegi korraks ka mõte, et kuidagi kahtlaselt kaua aega läheb, kuid selle mõtte segas poole pealt onu politsei-miilits, kes arvas, et ju me ikka mõnisada meetrit tagasi valesti kuskilt kuhugi keerasime.
Onu oli stiilne: „Noh vaadake, meil on nüüd siin selline kord, et mina kirjutan trahvi, teie peate sõitma jaoskonda, kus läheb aega, siis peate tasuma trahvi jne..“.
Meie (loe: Kaido, meie ei rääkinud siis veel vene keelt): „No mis me teha saame? Kui palju?“
Onu: „Heh, noh saate ju isegi aru, meil on väiksed palgad ja....“
Raha üleandmine oli ka omaette tseremoonia, igatahes nii jäime 50st grivnast ilma, aga vähemalt meile lubati, et järgmiste mingite maade jooksul meid rohkem kinni ei peeta. Süsteem töötas. Vaikselt kohalikku ellu sisse elades hakkasid tekkima igasugused ootused, kes kibeles auk-wc’d näha, kes tahtis päris-kalja ja õlut jne (etteruttavalt taas – kõike sai). Saime ka päris vanakoolipoodi, kus olid lahtised saiad vanakooli riiulitel, sattusime ka kalaturule jne. Oleks vanem, oleks nostalgiat kindlasti rohkem olnud, aga eks me ikka mäletasime ka, kõik ju nõukogude liidus sündinud.
Kohalikud inimesed on suurepärased, õhtuses hotellis, mis oli reisi vaieldamatu hotelliliider, olid omanikud ise ka töötajad ja vastupidi ning nad olid eriti lahked ja sõbralikud kui kuulsid, et oleme Eestist, seda kohtas üldse kahtlaselt palju.. (nad said ka Vana-Tallinna võrra õnnelikumaks, sest piiril keegi seda ei tahtnudki. pettumus). Põhja-Ukraina ja Lõuna-Ukraina inimeste suhtumise vahe Venemaasse, läänelikkusesse jne on hästi erinev, aga meisse suhtusid kõik suurepäraselt. Ja õhtu oli üldse fantastiline, sellele aitas kindlasti kaasa soliidne kogus ära joodud kohalikku kraadiga jooki. Hotell asus Musta mere kaldal ning kohe öösel läksime Musta mere mustust ööujumisega testima.. ei midagi, selge, täiesti selge ja läbipaistev.. musta tooniga olid vaid kivikesed rannas. Mingil määratlematul ajal läksime ikka magama ka, konditsioneeriga tuppa, kus sai isegi aknaid avada ja kraanist tuli sooja vett ja üldse see oli kena hotell (uskuge, Ukrainas on see märkimist väärt).

Päev 3
Jätkuvalt tundus, et mingid mehed on mõelnud, „oh, teeks augu, okei, teeme.. teeme suht sügava, okei, hea plaan, teeme keset maanteed.. vaffa ja ärme mingeid märke ka raiska, muidugi mitte, aga mis me sellega edasi teeme.. mitte midagi“. Ja selliseid mehi on Ukrainas palju, kellele meeldib asfaldi kaevata. Ukrainas saab päeval tuledega sõites trahvi! Kaosest sai järjest enam puhas huumor. Tegemist oli tõenäoliselt Ukraina ametliku pulmapäevaga, sest sel päeval abiellusid vist kõik keda nägime või vähemalt läksid kõik kuhugi, kus keegi abiellus.
Õhtuöö jõudsime Odessasse, suurte ootustega sõitsime linna. Ütleme siis otse, eriti kõrgete ootustega, sest umbes aasta tagasi kuulsin R2-st reisipalaviku saatest kuidas keegi härra Raidam Odessast maapealse paradiisi vorpis.. ütleme nii, et onu Raidam vb peaks rohkem mujal ka käima või me peaks järgmine kord jutualusesse Odessasse minema.
Esmamulje oli kahtlaselt niiske ja kuum, inimesed jätkuvalt haiglaslikult (kui nii sobib öelda) sõbralikud ja abivalmid, kohalikud sõitsid meie ees pool Odessat läbi, et võimalikke hotelle näidata jne. Tore-tore, lõpuks valisime ikka selle, kus esimesena peatusime – eestlased. See oli kõigi eelduste kohaselt hinna ja kvaliteedi suhtes absoluutselt kõige jubedam hotell, kus kunagi ööbitud, jäime ellu. Sellest õhtust pärines ka üks mu reisilause – „Vaata enda ümber, vaata.. vaata kuhu sa omadega jõudnud oled?“ Tagantjärgi nii hull ei olnudki.. olin varasemalt lihtsalt hellitunud. Magada ju sai, vett tuli ka, vett voolas isegi ööläbi wc-poti loputuskasti jne..

Päev 4
Vaatasime siis ootusärevalt Odessat hotelli rõdult, midagi olulist polnud näha (varsti saime aru miks, sest seal ei olnudki eriti midagi). Läksime siis tänavaputkasse hommikusööki krahmama, ilma Kaidota oleksime tõenöoliselt nälga jäänud, sest ka neljandal päeval me veel väga hästi iseseisvalt hakkama ei saanud (hiljem.. kannatust).
Meid hoiatati, et rongijaamast pole vb parim mõte kortereid otsida, noh, me läksime rongijaama korteripakkujaid otsima.. nad leidsid meid muidugi põhimõtteliselt ka ise, üks kahtlasem kui teine – „te andke mulle raha, ma annan võtme ja aadressi.. eiei, ma enne näidata ei saa, ma ise ei tohi sinna minna“. Lõpuks leidsime nässu, kes oli nõus meiega erinevaid kohti läbi sõitma.. ütleme, et sõnadest jääb väheks. Lubati suurt LCD-televiisoriga (see oli igaühel põhiline müügargument, eks jah, tuled ikka reisile telekat vaatama ju) neljainimese korterit.. mis me saime - suure 16kordse maja keldrikorrusel kahtlased kaks ruumi, kus oli üks suur lahtikäiv diivan (orgia!) ja muidugi lubatud LCD. Vaffa. Mõned päevad hiljem kohtasime eestlasi, kes taolises kohas tühjaks varastati, nii et hommikul olid tühjad rahakotid (koos passidega) jne ajalehe sees ukse taga. Igatahes, keeldusime viisakalt.. nii palju kui see võimalik oli, sest onu oli suhteliselt hoos veel ja veel kohti näitama. Igatahes, ühisotsus oli, et Odessasse me ei jää. Läksime enne veel kohalikule biitšile ujuma, vesi oli mõnus.. ilmad olid seal üldse suurepärased, 30 kraadi ja päike koguaeg, v.a öösel muidugi. Vaatasime üle koalikud vaatamisväärsed trepid ja majad ja linna ning võtsime suuna Krimmi poole.
Suured augud ja seletamatud künkad keset maanteed ei seganud enam, üle nö kiirtee jooksvad kanad, haned, kitsed jne olid tavalised nähtused hobukaarikute kõrval.. vormiriietes oma auto kõrval urineerivad miilitsad ei riivand ka väga silma, nad sulandusid massi.
Pimenedes jõudsime Krimmi.. see pilt lummas tõesti, meeletult ilus mägine koht, tulede säras, Musta mere taustal, suur kuu.. meenutas juba paradiisi (ja Sitsiiliat). Jõudsime Jaltasse (kuhu oleks saanud ka trolliga, kui 83km sõita, kuumas õõtsuda), „vanaema“ juurde. Vanaema on üks eesti proua, kes juba aastakümneid seal elab ja külalistemaja peab. Vanaema sai tast seetõttu, et ta oli hästi hoolitsev vanaemalik tüüp, kes vanaemalikult ka karistusi vahepeal määras (hiljem), meie pesu pesi ja meie pärast muretses ja nii, tore inimene. Vanaema tegelikult oli Eda, kes siis meile kiirtuuri ja tutvustuse tegi, kus on rand, kus on pood, kus on loss, mille kõrval elasime, kus on veel eestlasi jne. Esimene üllatus oli see, et rannad on seal öösel kinni, meie imeline plaan oma nossud veini pista ja varbad merre panna läks luhta, aaaga leidsime kohe ideaalse platvormi Livadia lossi küljel, millest saigi mitmeks järgnevaks õhtuks mõnus (alko)platvorm, vaatega mustale merele jne, tõesti ilus (ka ilma veinita).. pood oli ka lähemal kui n-ö kodust.

Päev 5
Peale igasugu iluunesid ja välja puhkamist otsisime taksojuhti, sest on ju vanasõnagi - „kõik targad turistid teavad, et taksojuhid teavad!“ Kaido uuris kõik eluksvajaliku ja tõenäoliselt mitte nii vajaliku järgi.. Kaido rääkis vahet pidamata vene keeles. Me ei saanud midagi aru. Tavaline! Temperatuur oli järsult kohutavalt kahanenud, nüüd oli 26 kraadi, jahe! See läks õnneks paari tunniga üle.
Krimmis on kohustuslik vaadata üle Pääsupesaloss, mis on reaalis pisike putka mäe otsas, aga huvitav. Vähemalt sinna saamiseks pidime tegema vaffa merereisi. Kohalikud rannad on kivised, aga vesi oli igal pool ülemõistusevaffa (jah, siis kui nabani vette jõudsime). Krimmi ristisime „moeikoonide pealinnaks“ – hästi tavaline on dressipüks, lakkking, puhev särgike, kõik isegi mitte eritooni vaid vastandvärvi jne, meestel ikka seksikad maikad ja nibudeni sikutatud püksid, hea kui üldse püksid olid.
Krimmis on lihtsalt fantastilised wc-d.. augud, kõik on augud ja wc-paberit jagavad kuldhammastega babad.. fantastiline.. ja need aroomid. Tagasi tulles moe juurde, üks moeröögatus oli ka pesuvaba elu, millega ma kohati olin sunnitud kaasa minema, aga see selleks.
Õhtu oli meeldejääv, meiega koos elasid samas külalistemajas veel ühed eestlased, toredad, väga. Ühendasime siis õhtuplaanid, tegime ise šašlõkki ja värki ja siis juhtus igasugu põnevaid asju. Samas kohas ööbivad grusiinid või keegid lahkusid sealt kuna me olevat olnud liiga lärmakad, huvitav?! Mõned poisid lubasid kaarega igasuguseid asju igalt poolt alla lasta.. Õhtu paluti meil viisakalt lõpetada oma lossiplatvormil, seal ei läinud asi lihtsamaks.. seal oli erinevaid huvitavaid poste, mis kutsusid eestimaiseid inimesi tantsima ja..

Päev 6
Päev algas karistusega, vanaema pani kõik kaarega asju tegevad mehed omale liiva ja kive tassima.. siit ka vanaemalus. Päev oli oodatult chill, meil Kaisaga rand, djuudidel sõjalinnas CCCR Sevastopolis, me väga-väga palju vist ei kaotanud, kuigi piltidelt tundus vaffa, samas meil oli ka, käisime skuutriga sõitmas ja saime tugevat keelepraktikat teha. Tegin oma esimesed päris iseseisvad venekeelsed ostud ja selgitused ja enesetutvustused ja asjad, kõik sai korda... pruuniks saime, ujuda saime.. lifti saime kinni jääda, nimelt Krimm on hästi mägine ja meie kodu oli suhteliselt mäe otsas ja mägi oli uskumatult järsk, sinna üles ja alla kõndimiseks jala oleks kulund tund, aga seal käis lift, mis tegi sama töö paari minutiga, muidu oleks nagu ok käia, aga kui sul on niiske ja 30 kraadi, siis ei ole. Igatahes, vene keelega on juba päris hästi kõigil, samas õhtused ja päevased restoranitamised oleksid ilma tõlkeabita ikka suhteliselt näljased või siis kahtlasetoidulised. Köök on Ukrainas suhteliselt okei, neil on omad pärlid, tõeliselt head, aga on ka neutraalseid asju.. Maisitõlvikud v –tõrvikud või kuidas iganes öelda, need olid ühed kindlad näksilemmikud.. juust on seal hea ja vaffa, viin ja vein olid mõnusad.
Üldiselt Krimm on lahe ja tore ja vanakool ja vaffa. Selline eht slaavilik sätendus ja tilulilu, igaõhtused ilutulestikud, kontserdid, tsirkus..
Õhtu lõppes traditsiooniliselt platvormil, ükskõik, kus ja mis me enne ka ei teind, sest see jäi koduteele ja enne seda jäi koduteele 24h pood, kust sai viina ja veini ja ilusti küsides sai leti alt neid isegi külmalt.. ja noh.. puhkus. Sel õhtul käisime enne traditsiooniliskohustuslikku platvormi kohalikus linnakeses või ma ei oskagi sellele nime anda, kus ühel tõenäoliselt kohalikul nooremapoolsel n-ö paremast klassist kutil oli sünnipäev, mida oli huvitav jälgida – esimesed sünnipäevalised saabusid ütleme kell 19, sünnipäeva laps hakkas kokku lööma, kell 19:15 oli kisa juba suht suur, sünnipäeva laps lõi jätkuvalt kokku, kell 19:30 saabus veel külalisi, sünnipäeva laps jõi hooksalt, kell 19:45, ta veel ikka suutis kokku lüüa ja ka telefoniga suhelda, kell 20:00 me lahkume ja tundus, et mõne jaoks sai ka sünnipäev läbi.. vähemalt paariks tunniks. Meil jätkus õnneks õhtu veel tunde ja tunde, sattusime ühte katusekohvik-baari, mille omanik oli grusiin, kes oli ka Eestis mingi aja elanud, oskas teretada jne, Ukrainlased on üldse palju Eestis käind ja teavad meist jne.. mis on tõeliselt tore. Kohviku katuselt avanes vaade tervele Jaltale, mingi kell hämardudes lõi linn särama, siit ja sealt paistsid saluudid ja asjad.. aaaga lõpuks peatusime ikka üheks veinipudeliks veel enne magama minekut oma platvormil.. seda nägemata tõenäoliselt ei saa aru, miks me seal koguaeg käisime.

Päev 7
Rannahommik, Jalta õhtu. Päev möödus rannatades, päevitades, ujudes, meduuse taga ajades ja mitte midagi tehes. Meie rannas oli üks kohvik ka, mille omanik oli Eestis sõjaväes käinud ja see lisas meile taas plusspunkte, ühel õhtul, kui jäime randa sulgemiseni, mil liftid ka enam ei töötanud jne, organiseeris ta meile auto, mis meid koduni (loe: poeni) viis, tore inimene. Seitsmendal päeval suutsime juba kõik ilma suurema kõrvalise abita käte ja jalgadega end vene keeles selgeks teha. Meie kodu lähedal oli tegelikult isegi kaks vaffat poodi, üks oli lihtsalt seetõttu vaffam, et oli 24h lahti, teine mingi kellani.. igatahes, teises poes oli maailma aktiivseim ja sõbralikum ja positiivseim teenindaja, keda ma kunagi näinud olen.. see naeris enamus ajast end pooleks, kui see osa meist, kes vene keelt alles seitsmendat päeva tundma õppis, midagi osta püüdis.. aga alati saime.
Rannas kohtasime neid eestlaseid, kellest enne rääkisin, kes tühjaks varastati. Tegemist oli 5 või 6 djuudiga, kellest üks oli kunagine koolivend nagu hiljem selgus, väike maailm.. igatahes, neil oli ekstreemkuttidereis, magasid oma minibussis, lasid end tühjaks varastada ja pidid veel kurbusega tõdema, et kohalikud naised on koledad ka. Jah, ebaõnne. Vähemalt nad ise kirgastusid (pole päris see sõna) ja olid tugevalt silmapaistvamad kui muu hall mass, ikkagi eestlased, kuid vaevalt see neid lohutas ja öösel sooja andis.. samas ööd olid õnneks palavad..
Meid see ei morjendanud väga, me olime ka kenad eestlased, seega õhtuks tegime end veel ilusamaks.. mukkimised ja soengud ja kenad kleidid (meespooltel midagi muud) ja Jaltasse peole, etteruttavalt - kuhugi traditsioonilisse diskosse me ei jõudnudki, aga kogu Jalta on õhtuti suur pidu, kui end korrata, venelikult-slaavilikult rikkalik veidi ülepaisutatud.. Jaltas oli ka pikk promenaad ja ööläbi avatud rand. Kindla poolehoiu võitis masin, mis jahutas veini, see nägi välja täpselt (ja töötaski tõenäoliselt samamoodi) nagu meil on veeautomaatmasinad, ainult 5L veepudeli asemel oli seal otsas samasugune veinipudel.. ja sealt sai topsikuga või pudeliga jahedat valget veini. Stiilipuhas. Krimmis oli saadaval ka üks parimaid jäätisekokteile ever. Jalta oli öösel jätkuvalt kena ja tegevusrohke.. terve linn oli täis tänavamuusikuid, aga mitte selliseid nagu me siin oleme harjunud nägema, kes pigem meenutavad kerjuseid, vaid seal olid ikka tegelased, kes müüsid oma plaate ja olid nagu päris. Me poolehoiu võitsid jazz-rokk poisid, kahju, et ei filminud neid. Rohkem ei peatuksi sel õhtul.
Kuna tagasi sõitsime taksoga, mis oli vägagi mõistlik valik, ka päeval, sest nelja peale läks takso mitte märkimisväärselt kallimaks kui bussisõit neljale... igatahes, autodega meenus, et kontrastid on seal tugevad, kõrvuti on näha Ladasid ja Porschesid ja koguaeg ja igal pool, vaffa.

Päev 8
Ärgates annavad tunda lihasgrupid, mis olid ammu ununenud või mida isegi väga ei mäleta.. põhjus on tõenäoliselt selles, et päevi ja päevi oleme hommikust õhtuni mööda mägist pinnast üles ja alla lipsanud. Tegemist on meie Krimmist lahkumise päevaga. „Vanaema“ Eda loeb meile sõnad peale, ei luba politseile altkäemaksu maksmata, teeme kallikalli ja pilti ka ja leffaleffa ning lubame koos lastega kunagi naasta, mis ei ole välistatud, sest koht oli tõesti armas ja hubane ja..
Lahkusime varuga, et ka Kiiev üle vaadata. Õhtuks jõudsime Kiievi lähistele, leidsime imelise hotelli, mida põhja poole, seda mõistlikumaks muutub taas hinna ja kvaliteedi suhe. Lõuna-Ukraina on suhteliselt kallis, oodatust kallim, sest olime kuulnud ulmelugusid, kus põhimõtteliselt pidi saama kõike tasuta, põhjas põhimõtteliselt saabki, kuid tsiviliseeritud lõunas on asjad ikka võrreldes Eestiga kallimad või umbes nibinnabin samad. Ka meie Kiievi hotellis lasti täiesti suvalise nädalapäeva õhtul rakette ja asju.. midagi ei muutunud.
Sõites meil tee ääres enam midagi väga pilku ei püüdnud.. mis ei tähenda, et loodus seal endiselt kena poleks olenud.. päevalillepõllud ja suured karjamaad ja arbuusikasvatused.. Oh, arbuusid on seal imelised, me isegi käisime põhimõtteliselt raksus, aga kuna me ei raatsinud neid päris ära kiskuda ja visuaalvälisvaatluse põhjal ei osanud valmidust hinnata, jätsime need maha. Arbuusi kg maksis seal muide alla krooni. Täiesti teemaväliselt, kui olla Ukrainas ja mõelda ,et oh, peaks kütust võtma, tore Lukoil, peaks olema usaldusväärne.. ega ikka ei ole küll, Ukraina Lukoil on hoopis mingi muu asu ja iseseisev kohalik kett, kus pidi müüdama kakat kütust.

Päev 9
Jõudsime Kiievisse, väga kena linn, tsivilisatsioon. Kohe ka taipasime, et meie varutud aeg on kindlasti vähe, seal oleks lausa paar päeva midagi vaadata. Tegime autoekskursiooni mööda gepsust leitudd ja ise nähtud vaatamisväärsusi ning võtsime vastu ühisotsuse, et liigume tagasi kodu poole.
Ukrainas märkasime huvitavat nähtust, seal on kõik valdkonnad kuidagi piirkonniti jagatud, kui keegi on otsustanud, et küla tegeleb kaladega, siis terve küla tegelebki kalamüügiga ja püügiga jne, kui on otsustatud (misiganesmoodi), et kogu küla tegeleb keraamikaga, siis nii ongi. Huvitav lähenemine.
Piirile jõudes kargab me juurde mees, kes 20 euro eest lubab meid rivi ette sokutada, meie skeptilisus kaob, kui näeme ees volgendavat järjekorda.. oleme siis nõus.. sõidame, meiega kaasas olev mees vehib ja jaurab midagi piirivalvuritele, kõik nagu töötaks ja olemegi rivi eesotsas. Piirivalvur muidugi märkab seda ja näeb meis vist kiiret rahateenimisvõimalust, hakkab uurima, et kas meil on diplomaatilised passid ja et kuna pole, miks me selles järjekorras oleme.. hmm, kusjuures, see oli ainus järjekord.. noh, ega midagi, jälle pakume altkäemaksu ja saame edasi.. kokkuhoid kindlad 4-5h.
Kodune Poole, öö hotellis ja kõik on lill. Ei olnud ka, mina läksin autosse magama, sest hotellitoas olid mingid kahtlased põrnikad, kes täie tõsidusega olid võtnud nõuks mind ära süüa.. andsin alla ja magasin autos.

Päev 10
Poole-Leedu-Läti-kodu. Kõik. Põhimõtteliselt õppisime ka poola keele ära, kui öelda iga asja peale „tõšim-tõšim“, saab kõike, mida vaja.. me katsetasime, töötas. Oh ja ma ei tea, kust mul nüüd välja jäi meie esmakokkupuude päris kaljamasinatega. Kui esimest tee ääres nägime, peatusime kohe.. ja hakkasime pildistama, põhimõtteliselt kohalikud pildistasid lõpuks meid, kuna me nii agaralt neile mõistmatult kaljast ja masinats fotosid vuhasime teha. Kali oli nagu päris.

Fotosid küsige isiklikult vaadata, Ukrainasse minge kindlasti.. see lihtsalt on kõigi võimalike ja võimatute võimaluste maa.

arvuti

Klient: Tere, ma ei saa disketti kätte.
Helpdesk: Kas te nupule vajutasite?
Klinet: Loomulikult, aga see on kinni jäänud. Ei, oodake sekund... mul polnud diskett seeski, see on ikka mul laual, vabandage
---------------
Helpdesk: Klikkige 'minu arvuti' märgil ekraani vasakul servas.
Klinet: Minu vasakul või teie vasakul?
---------------
Klient: Tere... Ma ei saa trükkida.
Helpdesk: Palun vajutage start nupule ja ...
Klient: Kuule, ära hakka mingit tehnilist jama ajama, ega ma Bill Gates ei ole!
---------------
Klient: Mul ei trüki punast teksti...
Helpdesk: Kas teil on värviprinter?
Klient: Aaaah....................tänud.
---------------
Klient: Mu klaviatuur ei tööta enam.
Helpdesk: Olete kindel, et see on arvutiga ühendatud?
Klient: Ei, ma ei ulata arvuti taha vaatama...
Helpdesk: Võtke klaviatuur kätte ja astuge lauast 10 sammu tagasi. Kas teil on klaviatuur ikka käes?
Klient: Ja
Helpdesk: See tähendab, et klaviatuur ei ole ühendatud. Kas teil on kusagil mõni teine klaviatuur?
Klient: Jah, siin on üks teine ka laua peal. Aaah .... see töötab!
----------------
Helpdesk: Teie salasõna on väike a nagu apelsin, suur täht V nagu Viktor ja number 7.
Klient: Kas see 7 on suurte tähtedega?
----------------
Helpdesk: Kuidas ma teid aidata saan?
Klient: Ma kirjutan oma esimest e-maili. Aadressi sees on a täht, aga kuidas ma sellele a-le ringi ümber saan?

:)))

Nagu neljandal..

Üks naine kiitleb: "Mu mees ostis mulle muusikakeskuse, et saaksin kodus kõiki kontserte kuulata."
Teine kiitleb: "Mu mees ostis laiekraanteleka, et saaksin kõiki sündmusi telekast vaadata.."
Kolmas kiitleb: "Mu mees ostis kodukino, et saaksin kõiki filme kodus vaadata."
Neljas ütleb: "Noh mu mees ei ostnud mulle midagi.. ütles, et olen veel piisavalt kena, et minuga väljas käia!"

kõigil meestel ei vea :)

Ma olin väiksena nii vaene. Hea seegi, et poiss olen, muidu poleks mul millegagi mängida olnud.
Mul oli raske päev. Tõusin hommikul üles, panin särgi selga - nööp kukkus ära. Võtsin oma kohvri kätte - sang kukkus küljest. Peldikusse enam ei julgenudki minna.
Ma sain kohe aru, et vanemad vihkavad mind. Nad kinkisid mulle vannis mängimiseks raadio ja röstri.
Ma joon liiga palju. Mu viimases uriiniproovis ujus oliiv.
Ma avastasin ainsa võimaluse, kuidas kõhna muljet jätta - veedan aega paksude seltskonnas.
Ma pole oma naisega juba aastaid rääkinud. Ma lihtsalt ei taha talle vahele segada.
Kui taskuvargaid poleks, puuduks mul igasugune suguelu.
Minu vanuses on toit seksi asendanud. Hiljuti lasin oma köögilaua kohale peegli paigutada.
Mu naine püüab minust alati lahti saada. Üks päev käskis prügi välja viia. Ütlesin, et viisin. Tema: No siis mine valva seda.
Mina ja mu naine olime 20 aastat õnnelikud. Aga siis me kohtusime!
Minu onu viimane soov oli mind sülle võtta. Ta istus elektritoolil.
Kui ma väike olin, kolisid mu vanemad päris tihti. Aga ma leidsin nad alati üles.
Ma olin nii inetu laps. Ema ei andnud mulle kordagi rinda. Ütles, et ma meeldin talle kui sõber.
Ükskord mind rööviti ja mu isale saadeti tükike minu sõrmest. Ta ütles, et tahab rohkem tõestust.
Ükskord ma eksisin ära ja palusin politseinikult abi, et oma vanemad leida. "Arvate, et ma leian nad üles?" Ta vastas: "Ma ei tea, poisu. On nii palju kohti, kuhu nad end peita võisid."
Läksin arsti juurde: "Igal hommikul kui tõusen, vaatan peeglisse ja süda läheb pahaks. Mis mul viga on?" Ta ütles: "Ma ei tea, aga nägemine on sul küll korras."
Läksin arsti juurde, sest neelasin pudelitäie unerohtu alla. Mu arst soovitas mul pisut juua ja siis puhkama heita.
Ma olen nii inetu... Töötasin lemmikloomapoes ja kõik küsisid, kui suureks ma kasvan.
Mul on ilusad lapsed. Jumal tänatud, et naine mind petab.
Ütlesin oma psühhiaatrile, et kõik vihkavad mind. Ta ütles: "Ära aja segast! Kõik pole veel sinuga kohtunud."
Mu psühhiaater ütles, et ma olen hull. Ma ütlesin, et tahan teist arvamust. Ta ütles: "Olgu, sa oled inetu ka."
Ma magan oma naisega eraldi tubades, me sööme eraldi ja käime eraldi puhkamas - kõik selle nimel, et abielu koost ei laguneks.
Ma kohtusin tervishoiuministriga. Ta pakkus mulle suitsu.
Isegi üks prostituut vabandas end kunagi minu ees välja, et tal pea valutab.
Läksin massaazhisalongi. Seal oli iseteenindus.
Mu naine on nii paks, et rannas hakkab inimestel temast hale ja nad püüavad teda vette tagasi veeretada.
Mu naise näol on ainult üks viga. See paistab välja.

Eurotrip

Nii ja nüüd eurotripist :) Taaskord laiskuse kiuste kirjutan seekordsest reisist blogis (natuke ka muidugi seetõttu, et omal hea hiljem meenutada jne)
Alustuseks võiks kohe mainida, et trip oli Vaffa (jah, suure algustähega). Erinevate kaalutluste tulemusena läksime lõpuks reisima kahekesi ja autoga, mis tagantjärgi tundub vägagi õige otsus :)
Reisi eesmärgiks oli näha võimalikult palju ehedat olustikku ja elu (mitte üksnes koguda vaatamisväärsuste punktikesi), külastada Krissut, süüa mandlimaiustusi, kanepikooki (nende juurde tulen hiljem tagasi), shopata jne. Parkimis ega ka muid probleeme ei tekkinud, kuna Pariisis seletas meile üks portugali kutt, et välismaalastele parkimistrahve ei saadeta ja nii me siis mõnuga seda teadmist ka praktiseerisime :) Tänama peaks ka inimest, kes meile navi loovutas, ilma selleta oleksime tõenäoliselt siiani kuskil maanteedel ning suur-suur tänu Krissule ja tema perele külalislahkuse eest!

Veidi üldisi andmeid:
Kestvus: 11 päeva
Läbitud riigid: 8 (Läti, Leedu, Poola – neid ei saanud ignoreerida, Saksamaa, Belgia, Holland, Prantsusmaa, Luxenburg)
Kilomeetrid: u 6500
Raha: ikka kulus

Esimene päev
Öö veetsime Pärnus ja sõitu alustasime kell 9. Alguse said ka n-ö rämpstoidu päevad (Stati hot-dogid jne), lootsin seda ikka porgandite ja õuntega heastada, aga noh.. lootus pidi olema ju teadagi mis :)
Läti ja Leedu vurasime kohe läbi (need riigid juba varem läbi tuhnitud), aga siis jõudis kätte suur Poola, olen sealt varemgi läbi sõitnud, aga alati bussiga ja enamasti öösel.. see Poole on ikka paganama suur. Ja peale selle seal ei ole midagi: levi- pole; huvitavat loodust – pole; vaatamisväärsed ehitised – pole jne. Ainuke lahe asi, mida Poolas nägime oli meeletult võimas äiksetorm, mis meie lähedalt möödus, filmisime ka (filmisime üldse suht palju, kuna pildid ei anna kõike edasi). Kõige efektsem hetk oli siis, kui äike kuhugi elektrivärki sisse lõi suure kärgatuse ja valgussähvatusega ning linnas, kust läbi sõitsime, kustusid kõik tuled korraga ära. Kesköö paiku valisime välja ühe hotelli, kus nalja raha eest ööbisime. Hotell oli ilus, saime katusetoakese jne (Poolas pidid üldse hotellid korralikud ja väga odavad olema – meie kogemuste põhjal olid ka).
Ilm huvitab ka alati kõiki: Päev läbi paistis päike, auto andmetel oli õues sooja keskmiselt 28-30 kraadi. Peale päikseloojangut hakkasid paistma ka tumedad pilved ja edasist juba teate.

Teine päev
Peale hommikusi protseduure startisime taas kella 9 paiku, mis kujuneski igapäevaseks traditsiooniks. Jäänud oli veel tsipake Poolat. Soovitud pannkoogid asendusid poola mingi supi ja värske salatiga (meelt lohutas lootus saada varsti kanepikooki ja kurikuulsaid mandlimaiustusi). Kohtasin ka esimest inglise keelt kõnelevat poolakat, bensuka töötaja oli, suure tõenäosusega oli ta oma kandi ainus. Kuulasime isamaalisi (Koit jne) ja vanakooli eesti laule, mõnda laulsime (see on tugev liialdus) isegi kaasa. Tee äärest organiseerisime ühe muheda vanapapi käest omale mureleid. Muhe oli see papi seetõttu, et kui hakkasime temaga vene keeles rääkima (no mina muidugi ei rääkinud nagu võis arvata), siis ta pomises midagi poola keeles ja laiutas alguses käsi, jooksis siis autonumbrit uurima ja kui nägi, et oleme eestlased, mitte venelased, tuli kohe ladus vene keel. Mul muutus süda hellaks ja meel rõõmsaks. Ühesõnaga, lõpuks jõudsime Saksamaale ja päris kiirteedele, kus ei olegi kiiruspiiranguid.. mhmh. Esimesed pool tundi kujutlesin ette, kuidas ma seal oma rallikaga vuraks nii kiiresti, kui saaks (viimaste katsetuste põhjal sai spidomeetri järgi 230 km/h). Kohati oli seal ka kiiruspiiranguid, kus olid ka kaamerad ja noh, Kaido lootis, et äkki need nädalavahetuseti ei tööta (ma igaksjuhuks ikka lehvitasin neist möödudes.. viisakas turist ikkagi). Kuna peaaegu meie teele jäi Berliin, piilusime „korraks“ ka sinna. Tiirutasime linnas, vaatasime üle Brandenburgi väravad jne – üldiselt jättis Berliin hästi korraliku linna mulje, kuid midagi väga tagasitõmbavat mina sealt enda jaoks ei leidnud. Jätan nüüd paar linna ja kohta (üldiselt kesk-Saksa) vahele. Õhtul ületasime Belgia piiri (ühtki piiripunkti seal kandis enam polegi) ning vurasime Krissu (ja meie järgneva nädala) kodu poole. Veidi enne keskööd olime kohal ning vapper Krissu ootas meid ikka ära, teised (Anti ja Andre) olid juba magama läinud ning nendega kohtusime hommikul. Jagasime esimesed kiirmuljed ning vajusime voodisse ära.
Ilm: päikseline ja üle 25 kraadi

Kolmas päev
Puhkasime end mõnusalt välja ning hakkasime uurima, et kuhu me siis õigeti eelmine õhtu olime tulnud. Avastasime laheda kiikede ja batuudiga tagahoovi ning selle tagant karjamaa, kus siblisid valged lehmad ringi. Kuulsime oma meelest ka öökulli, ma veel mõtlesin, et eriti lahedad öökullid uhuutavad ööpäev läbi.. hiljem seletati, et need on metstuvid, kes sellist öökulli häält teevad ja pika peale pidi see päris tüütu olema :) Kuna üks võõrustajatest on sõjaväelane, siis oli meil ka lahe võimalus tutvuda kohaliku SHAPE (supreme headquarters allied powers europe) elu ja oluga ning otse loomulikult kohaliku poega.
Aa.. ja koht, kus olime asus Monsi külje all (u 60km Brüsselist), selline armas maakoht (kuigi mu meelest meenutas see Pääsküla või mõnd sellist lahedat eramajade rajooni), kuid seal pidi olema see maakoht. Krissu viis meid ka Monsi vanalinna, millest enamus aja veetsime poodides tuulates, sealt leidsin ka brändi/poe, mis sai mu lemmikuks ja kuhu mu jalad mind ise (päriselt) nii mõnedki korrad veel viisid (erinevates linnades). Aga peale selle nägime ära n-ö keskplatsi, mis on umbes sama suur kui meie raekoja plats, suure kiriku, mõnusa arhitektuuri jne. Koju tagasi jõudes ootas meid ees Anti valmistatud õhtusöök, mis oli tõesti maitsev. Mina proovisin kohalikku siidrit (ja tõesti, eestis müüakse jama) ning Kaido õlu. Tekkis ka kohaliku vahvli sõltuvus (pidi olema belgia rahvuslik maiustus), millest ma tagasi tulles ostsin poe tühjaks (no seal oligi siis vaid kuus suurt pakki). Kuulsime ka, et Eestis oli uputanud, meil oli mõnus ilm ja üle 20 kraadi.

Hollandi tripi esimene päev.. põhimõtteliselt võiks Hollandist eraldi sissekande teha, mulle niiiiii meeldis seal, aga püüan lühidalt. Enne külastasime veel Antwerpenit, mis on väga ilus Belgia linn. Hollandile kulus kaks päeva ning selle ajaga külastasime mitut linna ning püüdsime saada üldist muljet – mulje oli super. Esimesel päeval külastasime Rotterdami (uue ja vana kontrast jne), Den Haagenit (seal käisime suures n-ö kuppelkinos, kus lebatakse mõnusatel pool pikali asendis toolidel ning film jookseb terve kupli ülatuses, vaid põrandal ei ole ekraani.. ühesõnaga, ma pole hea kirjeldaja, seda peab ise nägema ja kogema) ning õhtuks jõudsime Amsterdami (millest sai üks mu lemmik linn, päriselt ka, seda õhkkonda, olustikku, inimesi, tunnet jne on võimatu sõnadega kirjeldada.) Algne plaan oligi seal õhtu veeta, kuid mul jäi see nii kripeldama, et muutsime plaane veidi ümber ja olime seal ka teise päeva lõunani. Võib-olla kirjeldab mu vaimustust see, et olin nõus loovutama suurele outlet külale mõeldud tunde Amsterdamis kolamiseks.
Mis Amsterdamis nii lahedat on? Ma küsiks, mis seal ei ole lahe :) Seal on kõik majad lahedad ja väikse kiikuga (paljud viltu, võib kahtlustada, et ka arhitektid külastavad coffeshope :p), seal on armad poekesed, seal on coffeshopid, seal on jääkohvik, seal on kanepimuffinid ja -kommid, seal on kanalid ja paadimatkad, seal on ilusad kirikud, seal on super inimesed, seal on meeliülendav õhkkond, lahedad aroomid, seal elavad inimesed kanalite peal paadist ehitatud majades, seal on megalahe jalgrattakultuur, seal on kõike.. Keegi pole pealetükkiv või tüütu, kõik on nii omamoodi ja chill. Esimesel päeval olime seal ka öö paiku, need n-ö l...id akendel olid isegi lahedad, mulle meeldisid, Kaido ehmatas veidi ära :D, seal on kõigil hea tuju, keegi ei kakerda ega tuigerda, keegi ei ole ebameeldiv, kõik on sõbralikud.. seal on niiiiiii palju vaadata. Kui keegi läheb sinna, siis soovitan külastada kõike, mis seal on alustades lilleturust ja lõpetades coffeshopidega. Amsterdami see n-ö põhiline kesklinna osa on umbes sama suurel alal kui meie vanalinn (veidi suurem), selle saab mõnusalt läbi jalutada. Kindlasti tasub minna kanalituurile jne. Hollandist jäi uurimata põhja osa, kuid see, mis nägime, viib sinna kindlasti tagasi ja loodan, et juba varsti.
Aa ja kanepimuffinist – sõime selle õhtul hotellitoas ära, aga mitte midagi ei juhtunud.. seal oli lehte olematud grammid, kuid põnev ja ootusärev oli ikkagi ja väga maitsev ka :)
Lõunast hakkasime tagasi Belgia poole kimama ning jõudsime ka eelpool mainitud outlet külla. See näeb välja umbes nagu Pärnus Rüütli tänav (nagu oleks elumajad ja pisike külake), kuid igas majas on mingi brändi outlet, kus võiski saada näiteks Bossi teksaseid 50 euroga.
Õhtul koju jõudes oli täielik chill. Väike film, pisike vein jne.
Vahemärkus – mujal Euroopas on elu ikka odavam kui meil, eriti kui veel arvestada, et meil on keskmine palk palju-palju madalam kui enamus teistes riikides ning riided ja jalanõud on meil eriti ülehinnatud ja suures enamuses ka kaltsud. Toidupoes vaatasime ja imestasime ka, et Eestis on see ja teine kallim ning alkoholi hindadest ei tahaks rääkidagi.
Ilm: oli vahelduva pilvisusega ja sekka ka pisike piisk, kuid sooja taas 25-30 kraadi.

Kuues päev
Brüsseli päev. Brüssel oli ka täitsa sümpaatne linn ning minu üllatuseks väga roheline ja parkide rohke (alustades purskkaevudega platsidest ja lõpetades suure jaapani aiaga). Brüsselis sõitsime suht palju autoga ringi, vaatasime üle lahedad ehitised, paleed, kirikud, platsid ja pargid jne. Kauem peatusime Atomiumi (ehk meie kutsusime seda lihtsalt Aatomiks) juures, külastasime sõjaväemuuseumi ja mini-Euroopat, mis on vaatamisväärsus oma ette. Tegu on suure alaga, kus on igast Euroopa riigist (mõnest mitu) mingi vaatamisväärsus hästi tõetruult 1:1-le järele tehtud, ainult, et kümneid kordi väiksemalt. Eestist on seal paks Margareta, ei oska seda valikud kommenteerida, me seal ühele asjapulgale mainisime ka, et meil on ikka palju lahedamaid asju, mis võiksid esindatud olla.. ta pani selle vähemalt kirja :) Aatomist veel nii palju, et tegu on ebanormaalselt suure ja imeliku... mm.. asjaga, seda peab taas ise nägema.
Seal sees sõidavad liftid, millega saab ülemise pallikese sisse sõita ning avanevat vaadet imetleda. Ja sõjaväemuuseum oli samuti üllatavalt lahe, mul kui naisterahval (kellele üldiselt meeldivad ikka ilusad asjad) oli seal uskumatult fun ja palju vaadata, hästi võimas kogemus. Aga Kaido oskab sellest kindlasti rohkem rääkida, võib-olla meelitan talt paar rida selle kohta välja ka :)
Päev möödus märkamatult ja lippasime veel enne Monsi sõitmist poest läbi, kus tuli taas tõdeda, et seal on asjad ikka mõnusate hindadega, eriti alkohol :) Tagasiteel nägime ka üht huvitavat asja - streikivaid traktoriste kiirteel. Neil (erinevate elukutsete tegelastel) pidi seal olema komme erinevate asjade vastu streikida.. igatahes mu meelest oli see suht naljakas.. mõne traktori pisikeses kabiinis oli terve perekond sisse pakitud, ise olid nad rõõmsad ja ajasid politseinikega juttu ja veeresid paarkõmmend kilomeetrit tunnis edasi.
Ilm: pilves, selge, pilves, selge, pilves, selge ja soe

Seitsmes päev
Tegime ära kiired hommikusättimised, kaasa võikud ja startisime Prantsusmaa poole. Esimesena suundusime Versailles’i lossi poole. Loss jättis võimsa mulje koos oma hiiglasliku aiaga, ikka kohe väga hiiglasliku aiaga.. et kogu aeda läbi vaadata, peaks seal terve päeva olema. Seal on justkui pisike aiakeste labürint, kus igal pool on purskkaevud, ilupõõsakesed, suured kujukesedEdasi läksime Eiffeli torni jahtima, mis hakkas juba kaugelt paistma. Ütleme nii, et torn oligi selline nagu ootasin/ette kujutasin, suur elektriposti meenutav raudkolakas, aga see-eest ikkagi võimas ning õhtusäras vist ka päris kena.
Seal saime ka oma reisi ainukese häiriva vihmasahmaka, kuid sel olid omad positiivsed tagajärjed ;) Edasi organiseerisime omale turistikaardi ja sõitsime enamus sinna märgitud vaatamisväärusi läbi.
Linn on tõesti ilus, mina ei näinud seal ühtki koledat maja, isegi mustanahaliste rajooni sattudes olid majad ikka ilusad. Ära nägime palju-palju ja ka Pariisi tahaks tagasi minna ja veel ringi vaadata. Ning mis kõige toredam, ma sain oma mandlimaiustusi, mida varem ka mainisin. Tegu on siis sajandeid vanade eksklusiivsest mandlijahust tehtud traditsiooniliste maiustustega (pierreherme.com). Ma ei oskagi kirjeldada, mis maitsega (st maitseid on palju.. alustades kohvi ja lõpetades roosi maitsega – rohelised on näiteks pistaatsia maitsega, roosad roosi, kollased sidruni, beešikad vanilje jne) või millised nad olid.. hästi hõrgud ja mõnusad, aga neid tuleb kohe süüa, kuna nad trantsportimist ei kannata ja vajavad kindlat temperatuuri. Enne minekut veel kuulsin, et neid saab ka Londonis, kuid seal ei pidanud pooltki nii head olema. Tänaks siinkohal oma informaatorit, kes mulle neist pajatas, see oli tõesti võimas maitseelamus ja ootamist igati väärt.
Aga Pariis ise õigustab igati oma arhitektuuri- ja kunstimälestiste linna tiitlit.
Mis siis kohe meenub Pariisiga, mida nägime – Eiffeli torn, Louvre muuseum, Sacré Coeur (asub mäe otsas ja sealt avaneb lummav vaade tervele Pariisile), Moulin Rouge, Notre Dame, La Conciergerie, Triomphe du Carrousel ja kõik need teised asjad, pahumpidi maja jne..
Ööeel jõudsime tagasi oma Belgia koju. Belgia kodu ei olnudki Pariisist üldse kaugel, umbes 270 km.
Ilm: vahelduv

Kaheksas päev
Chillimise ja shoppamise päev. Ma varem pole eriti shoppamisest kirjutanudki, see juba näitab, kui vaimustunud ma muudest asjadest (ka) olin. Aga üldiselt saime igasugu vahvaid riide, jalanõu ja aksessuaaride asju. Sattusime heale ajale, kus olid suvised allahindlused ja mitte nii nagu siin, et 1000-kroonise asja saab 850-ga, vaid seal sai 1000-kroonise asja 200-300-ga.. iseenesest oleks ka paari euroga asju saanud, aga panustasime seekord soodsatele, kuid kvaliteetsetele asjadele.
Õhtul mahetsesime Belgia kodus, tellisime sinna pitsat, jõime sangriat ja koorelikööre ning lihtsalt nautisime ja valmistusime tagasisõiduks.
Ilm oli pilves ja selge vaheldumisi. Seal ongi nii, et üks tund on pilves ja võib isegi tibutada, aga tunni pärast on täiesti selge.

Üheksas päev
Krissu ja Anti tegid meile mõnusa hommikusöögi, aitäääh! Pakkisime asju, jätsime hüvasti ja asusime tagasiteele. Kuna tulek oli suht väsitav, otsustasime tagasiteel teha kaks ööpeatust ja sõitu rahulikult võtta ja nautida. Suundusimegi alguses Luxemburgi poole ning enne hüppasime tilkveekoobastest läbi. Olen korra varem ka taolises koopas käinud ja need on ikka lahedad asjad. Kaido oli esimest korda sellises kohas ning tema emotsioonid olid ka vägagi positiivsed. Üldiselt on need koopad miljoneid aastaid vanad ja on tekkinud tõenäoliselt kunagiste maa-aluste jõgede asemele (see konkreetne koobaste kogumik oli peaaegu 100 m sügavusel), kus vihmavee tilkumine on moodustanud huvitavaid vorme. Seda peab jälle ise nägema. Veel enne Luxenburgi sattusime väiksesse külakesse, kus toimus laada moodi asi (kirev üritus, kus olid pikkadel puujalgadel klounid, teatrietendused, ansambel, vahvlimüüjad, juustu- ja vorstidemeistrid, kunstnikud jne). Teele jäi ka koht nimega Huy (huumorimeelt neil seal ikka on). Peale seda jõudsime Luxenburgi – õnnelike inimeste maale. Seal valisin omale ka maja välja, kuhu elama tahaks minna. Luxenburg on tõesti koht, kus võiks päriselt elada. Loodus on üldse alates kesk-Saksamaast nii lahe – näiteks metsad on hoopis teistmoodi kui meil, paksud ja tihedad ja tihked ja lopsakad.. aga see sellesk. Õhtuks jõudsime Hannoveri, mis on tuntud oma messikompleksi poolest. Linn oli suhteliselt tühi (kell oli ka palju) ning sõitsime kogu linna paari tunniga risti ja põiki läbi. Hannover on üllatavalt lahe ja kultuurne linn, mul oli miskipärast ettekujutus, et tegu on mingi väga pisikese linnakesega, kus pole midagi. Tegelikult oli seal ilusat arhitektuuri, vaatamisväärsusi, loodust (isegi palmid), keset linna oli huvitav veekogu, kus ujusid hiigelkalad, linnas olid poed avatud ka peale kella 19 (see jäigi enne mainimata, et enamustes meie poolt külastatud riikides lõppes ostlemisvõimalus kella 18-19 ajal ära ning pühapäeval olid kõik kohad kinni). Samas sinna tagasi küll ei kibele :)
Ilm oli taas täitsa okitoki ja päike paistis ning õues oli pea 30 kraadi.

Kümnes ja üheteistkümnes päev
Võtan selle lõpu lühidalt. Kümnendal päeval oli meil jäänud veel natuke Saksamaad vurada, külastasime üht hiiglaslikku ostukeskuste kompleksi (mu lemmik pood oli ka seal) ja jõudsimegi Poola... suurde ja pikka Poola. Avastasime, et seal on ikka asjad suht katki ja inimesed kummalised ja Kaido avastas veel, et inimesed on kõik ühte nägu – ümmarguste nägude ja lopendavate kõrvadega. Aga veel stiilinäiteid Poolast – traktorid sõidavad maanteedel süüdimatult vastassuunas, ametlikud (navis olevad) maanteed muutuvad vahepeal põlluvahe teedeks (konkreetselt asfaltkatteta põlluteeks) ja siis järsku keset põldu kuskilt jookseb poolteist rida lai asfalttee edasi.. ja need kurvid ja mäed, nagu Kaido ütles „kurvihaldjaid on siin tõesti palju“, paljudes suurtes poodides ei saa kaardiga maksta, ainult üks poolakas (see bensuka kutt) oskab rääkida inglise keelt (natuke oskas ka selle hotelli adminn, kus tagasiteel ööbisime). Poola juures on hea muidugi see, et üks hot-dog (mis minu hinnangul oli tõeliselt-tõeliselt hea) maksis eesti rahas u 10 kr, hotellihinnad jäävad 20-40 euro vahele (ja need on kusjuures tõesti kohad, mis mulle ka meeldivad), aga kohati on sellest muidugi vähe abi kui sularaha parasjagu pole :)
Viimasel päeval sõitsime veel alla 200 km Poolat ning Leedu ja Läti (tegime ka väikse pool-kohustusliku Lido peatuse) ning olimegi lõpuks Eestis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et reis oli igati korda läinud, ma ei mõelnud seal olles peaaegu üldse Eesti asjadele ja kuna (õnneks) just sel ajal kui meie Krissu juures olime, olid neil probleemid netiga, ei teanud me peaaegi midagi.. mõnus. Meenus veel see, et lennukeid fännav Kaido tahaks kindlasti, et ma mainiks Prantsusmaal ja Hollandis olevaid lennujaamasüsteeme.. seal on üle suurte maanteede ja kiirteede ehitatud (üldse mitte väga laiad) sillad, kust lennukid üle sõidavad. Ühes kohas läks ka tunnel lennujaama alt ja teises kohas sõitsime jõealusest tunnelist, aga see selleks.
Ja seda ka, et mõnusas tempos automatkad on lahedad.. järgmine aasta võtame siis Odessa ette :)

Kiidan seda inimest, kes selle suutis läbi lugeda ja vabandan kirjavigade pärast, sest mina seda uuesti läbi lugeda praegu ei jõua :)

Pasta ja veini paradiis

Pole ammu bloginud ja pole paljudega jõudnud ka viimasel ajal suhelda. Pistaksin siia paar reisiblogi, Itaalia oma teen copy/paste sellest loos, mille ühes portaalis avaldasin.. laiskus :)

Sitsiilia on maakond Itaalias, mis hõlmab suurt Sitsiilia saart (kus ka meie põhiaja veetsime) ning mitmeid pisikesi saari. Üks huvitav fakt on veel see, et Sitsiilias kõneletakse sitsiilia keelt, mis erineb itaalia keelest. Mina paraku itaalia keelt eriti ei oska ning seega vahest aru ei saanud, kuid kontrast pidi olema umbes selline kui meil on setu ja eesti keele vahel.

Ühesõnaga, reis oli ülimegalahe, alustades reisisihtkohast ja ilmast ning lõpetades seltskonnaga. Reis kestis kokku 8 päeva ning selle ajaga jõudsime Sitsiilia saare (mis on ühtlasi Vahemere suurim) peaaegu läbi tuhnida.

Võiksin seda saart kiitma jäädagi, kuid usun, et väga paljud inimesed seda lõpuni lugeda ei jõuaks, seega teen iga päeva kohta kiire üldülevaate. Kui kellelgi on plaan Sitsiiliasse minna, võib siit mõne ideegi saada.

Esimene päev
Meie lennuk väljus suhteliselt vara hommikul Riiast ning seega ööbisime Pärnus, et veidi aega võita. Varuaega olime siiski veidi palju jätnud ja Riia lennuväljale jõudsime 2 tundi plaanitust varem. Samas midagi hullu sellest ka ei olnud, parkisime auto ära ja läksime oma seiklusele vastu. Lennuk väljus õigeaegselt ning kella 11 ajal olime Milanos, kus me ka järgmised viis tundi veetsime. Enamus ajast shoppasime ühes suures keskuses :) Õhtul kell kaheksa olime Sitsiilias Trapani linnas ja oma hotellis. Ilm oli soe, õhtul oli kuskil 24 kraadi, soe tuul ja kaunis päikseloojang. Linnaga esimesed tutvused tehtud, tutvusime ka kohaliku köögikunstiga – mitte keegi meist polnud kunagi niiiii head pitsat saanud (etteruttavalt võib öelda, et järgmised olid veel paremad ning pastast ei hakka rääkimagi). Ja Sitsiiliat ei kutsuta tõesti ilma asjata veinimaaks ;)

Teine päev
Teine päev oli meil plaanitud linnaga tutvumiseks, kohalike vaatamisväärsuste avastamiseks, päevitamiseks ja ujumiseks ning ujumiseks ja päevitamiseks jne. Linnake oli oodatust armsam ja vaadata oli seal tõesti palju (siin sissekandes ma kõiki erinevaid vaatamisväärsusi nimepidi välja ei too, sest teiste reisijutte kuulates tunduvad need nii tüütud). Hotell asus meil põhimõtteliselt peatänava ääres (põiktänava nurgal) ning rannani oli alla saja meetri. Hotell oli stiilne ja kena ning personal oli väga abivalmis, sõbralik ja tore (nagu põhimõtteliselt kõik itaalia inimesed). Õhtul tegime oma hotellitoas väikse istumise ning tutvusime ka öise linnaga.

Kolmas päev
Sel päeval saime kätte oma rendiauto, mille olime juba Eestis olles ära broneerinud. Rendiauto võtmine on selliste reiside puhul minu meelest lausa kohustuslik, see on mitu korda odavam kui kohalike ekskursioonide võtmine ning annab laheda vabaduse. Mina isiklikult ei saa näiteks aru inimestest, kes sõidavad kuhugi puhkama, veedavad 7 päeva paari ruutkilomeetrisel alal ja siis väidavad, et on nüüd selle maa ära näinud. Igatahes, esimesel päeval sõitsime läbi pool põhjarannikut ning käisime ära kahes selle piirkonna kauneimas rannas – need oli tõesti helesinised ja täiesti läbipaistvad. Omaette vaatamisväärsused on pisikesed külakesed, kus on palju poekesi jne. Päeva lõpuks sõitsime Marsalasse, mis on tuntud veinilinn. Linn ise polegi nii eriline, kuid veini ja viinamarjakasvatusi on seal palju. Õhtu poole astusime sisse ühte kohalikku baari, mis oli turismipiirkonnast veidi väljas. Ees ootas meid maailma parim teenindus (muidugi taas käte ja jalgadega, sest itaallased ei räägi enamasti inglise keelt). Õhtusöök, mis koosnes pastaroast, pitsast, juustuvaagnast oliividega, kannust veest ja veinist, magustoidust, jäätisekohvist jne, läks neljapeale vaid 20 eurot maksma.

Neljas päev
See oli kõige pikemate sõiduplaanidega päev. Alustasime Palermo linnast, kuid päris sisse sinna ei sõitnudki, sest isegi kohalikud ei julgenud seal sõita :) Edasi suundusime Enna linna, mis on saare kõrgeimal asuv linn. Linn on ehitatud nimelt kilomeetri kõrguse mäe tippu. Vaateid, mis sealt avanevad, ei ole võimalik paari lausega kirjeldada. Järgmine sihtpunkt oli Etna, mis on Euroopa suurim ja aktiivseim vulkaan. Vulkaani kõrgus muutub vastavalt vulkaani aktiivsusele, kui üldiselt on see üle kolme kilomeetri kõrge. Taas on tegu millegagi, mida ei saa paari lausega kirjeldada, seda peab ise kogema. Meie käisime ikka 3000m peal ära. Vaated olid võimsad, vulkaan purskas aktiivselt viimati 2003. aastal ning selle jäljed on selgelt näha. Kohati oli näha maja katuseid, mis olid voolava laava alla jäänud jne. Ühesõnaga võimas kogemus. Õhtu lõppes küll meie hotellis, aga enne sattusime veel ühe pisikese küla parima pitsameistri pitsakotta (kui nii öelda saab), mis asus Agrigento linnas. Pitsameister oli lahe vuntsidega vana, kes imevõtetega meie silme alla maailma parimad pitsad valmis tegi.

Viies päev
Kolmas autorendi päev oli algusest peale plaanivabaks jäetud. Sel päeval külastasime kõiki neid kohti, mis vähegi kuuldu põhjal olid meelde jäänud ja mis kohalikelt uurides kõige rohkem kiidusõnu said. Sõitsime mitu pisikest rannaküla läbi, nautisime päikselist päeva (varjus oli sel päeval 32 kraadi), käisime ujumas ning tegime veel paari meeldejäävat asja, millest siinkohal pikemalt ei räägikski. Õhtuks andsime rendiauto tagasi ning pidasime maha ka korraliku peo.

Kuues päev
Sel päeval külastasime Trapani külje all asuvat muinasjutusaart. Saarel on rand, mis on tunnistatud Euroopa siniseima veega kohaks. Algplaan oli rolleritega saarele tiir peale teha, kuid selgus, et selleks peavad kõigil load kaasas olema, kuid kahel inimesel meie seltskonnast olid load hotelli jäänud. Lahendus oli aga ootamatult lahe, itaallaste lahkus on piiritu, meile renditi päevaks pisike ja stiilne lahtine auto.. tagastades ei küsitud meilt isegi kütuse raha (:
Saarel veetsime umbes viis tundi (saar on sama suur kui Kihnu) ning selle ajaga tegime kõigi reklaamitud randadega tutvust. Trapani tagasi jõudes käisime ühes selle linna stiilseimas restoranis. Maitseelamus oli taaaas kirjeldamatu.

Seitsmes päev
Viimane päev Sitsiilias möödus rannas ning poodides shopates. Linn oli selle ajaga nii koduseks saanud, teadsime isegi n-ö salajasi kõrvaltänavaid, kust sai lõigata jne. Tekkinud olid oma lemmik kohad ja poed, müüjad ning söögikohad. Hea meelega oleks paariks päevaks veel sinna jäänud, kuid eks see on kõigil nii, et tahaks kasvõi paar päeva veel olla. Õhtul 20ks oli meil takso hotelli ees ning sõitsime lennujaama. Südaööl jõudsime taas Milanosse ja tutvusime taas sealse oluga.

Kaheksas päev
Peale ööd Milanos sõitsime taas Riiga ning sealt juba edasi Pärnusse ja Tallinnasse. Reisi lõpuks võib siis pidada kaheksanda päeva õhtupoolikut, mil viimasedki vaprad koju jõudsid.

Mult ikka uuritakse,kuidas oli Sitsiilia võrreldes ühe või teise Lõuna-Euroopa riigiga, kus veel käinud olen... neid kohti on omavahel väga raske võrrelda, sest reisi puhul mängivad nii paljud faktorid suurt rolli, kuid võin öelda, et Sitsiilia on koht, kuhu läheksin kohe tagasi (tavaliselt ikka ütlen, et kunagi tahan kindlasti sinna või tänna tagasi minna).

ingel

I'm that kind of women, that when my feet hits the floor each morning, the devil says: "Oh crap, she's up!"

soolisus

Hispaania keeles on nimisõnad kas mees või naissoost.
Aga sõna "arvuti" pole veel otsustatud, kas see on mees- või
naissoost...kuid ühel keeltekursusel pandi poisid ja tüdrukud eraldi
rühmadesse ja lasti neil otsustada, kas see peaks olema mees- või
naissoost ning oma otsust põhjendama .

Mehed otsustasid, et arvuti peab kindlasti olema naissoost "la
computadora", sest:

1. Tema sisemist loogikat ei mõista keegi peale tema looja;
2. Seda keelt, mida ta kasutab teiste arvutitega suhtlemiseks, ei
mõista mitte keegi muu.
3. Iga sinu pisimgi viga salvestub püsimällu, kust seda vajalikul
hetkel kätte saab;
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et
vähemalt pool palka kulub tema lisavidinate peale.

Naised aga jõudsid otsusele, et arvuti on mõistagi meessoost, "el
computador" või "el ordenador", sest:

1. Ta teeb kõike, mida soovid, kui vaid oskad õigele nupule
vajutada.
2. Temas on tohutul hulgal seosetut informatsiooni, aga oma peaga
mõtelda ikka ei oska.
3. Ta on mõeldud sinu elu kergendamiseks, aga vähemalt pool aega ta
teeb seda raskemaks.
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et oleks
sa natuke kauem oodanud, oleksid parema mudeli saanud

Eluterve egoism

Egoism – see esmapilgul kole sõna ei tähenda ükskõiksust ümbritseva maailma suhtes. See on oskus eristada olulist ebaolulisest ja mitte põdeda teisejärguliste asjade pärast. Sul on oma siht ja oma tahtmised. Kõik muu on sinu jaoks kama kaks!
Elus on väga vähe säärast, millesse tasub tõsiselt suhtuda. Võimalik, et täna läks kehvasti, kuid elu ei jää seisma ja rõõmud ei kao kusagile.

Elutervele egoistile on teiste inimeste teod kama kaks seni, kuni sellega ei riivata tema huve.
Ta armub, teeb karjääri.. öösiti magab ta sügavalt. Inimesi tõmbab tema poole, sest ta ei topi oma nina võõrastesse asjadesse ja annab vastulöögi ainult juhul, kui kiputakse temale tähtsate asjade kallale. Neid aga pole tal kuigi palju ja ta ei varja neid kellegi eest.
Kel vähegi mõistust peas, püüab teda mitte puutuda, sest teab: pole hullemat vaenlast kui egoist, kelle hella kohta on riivatud. Ta ju hoiatas: mu autot, sõpru ja mu meest ära puudu.

Kuna võõraste muredega ta ei tegele, jääb aega nii enda arendamiseks.

Tal on alati olemas kõik, mida on tahtnud. Ta ei killusta end tühiste soovidega ja sammub sirge seljaga eesmärgi poole.

Igal egoistil on omad, talle rõõmu pakkuvad väärtused. Neist tavalisemad ja paljudele kordaminevad on: võim, rikkus, au, karjäär, võimalus tegeleda huvipakkuvate asjadega, armas inimene, sõbrad, perekond ja lapsed. Aga ka mitte nii esmatähtsad: koer, auto, sport, väitekiri, käsikiri, kunst, kogumiskirg, aed, majake mere ääres.

Kui palju sa ka ei viriseks kohutava leitsaku või jubeda külma üle, kraadiklaasis ei liigu ikka ükski pügal paigast. Mis mõtet on siis närvitseda?

Me kõik püüdleme võimaluse poole kellegi eest vastutada ja arvame, et see annab meile nende üle võimu ning ootame selle eest veel tänugi. Me eksime rängalt. Vastutus ei too endaga kaasa mingit üleolekut. Harju mõttega: sul on kama kaks, kuidas keegi toimib olukorras, mis sinusse ei puutu. Ära jaga nõuandeid, küsimusele “Mida tegema pean?” vasta küsimusega “Aga mida sa kavatsed teha?”. Siis selgub kohe, kui su vestluskaaslasel on tegevusplaan valmis ja ta ei vajagi sinu nõuannet.

Kui tagavaraplaan olemas, elad üle kõik äpardused.
Kas tahad mehele minna? Kohtu Peetriga, aga helista igaks juhuks aeg-ajalt ka Vellole. Peeter on muidugi etem. Kuid ka Vello pole paha. Ja kui Peetri kavatsused pole poole aasta jooksul tõsisemat suunda võtnud, liigud sa sujuvalt ja muretult edasi Vello juurde. Ja sul on oma kahepalgelisest, meeste südameid sügavalt riivavast nurjatusest kama kaks. Sa pole ju kellelegi truudusevannet andnud.

Mõnikord sunnib püüd kõigile meeldida sind taluma ebamugavusi. Kartus teiste inimeste viha alla sattuda ja neid ärritada muudabki sind pidevalt murelikuks ja tekitab just ebameeldivusi.
Vali kaupluses kangast, keeruta rulle nii- ja naapidi, vaata värvitoone, kuni oled veendunud, et vajalikku sa siit ei leia. Müüjanna kurnatud ohkimisest on sul ükskõik.

Kohutavalt mõttetu ettevõtmine on teiste inimeste ümber kasvatamine ja parandamine. Ümberkasvatamine teeb su närviliseks. Ebaõnnestumine teeb haiget. Edu viib selleni, et sinu ümberkasvatatu jätab su maha, kuna on solvunud sinu põlglikust suhtumisest tema ainulaadsesse isiksusse. Oma oskusi noa ja kahvliga süüa, kala juurde veini valida ja raha teha näitab ta nüüd mõne teise laua ääres.
Võta kasutamisvalmis inimmaterjal ja ära raiska aega poolfabrikaatidele. Egoist ei abiellu iial mehega, kes vajab ümberkasvatamist: ta tahab temast rõõmu tunda, mitte töötada taltsutajana.
Aga kui kasvatamatu ja ohjeldamatu mees on talle kasulik, korraldab egoist oma elu nii, et mehe halvad harjumused teda ei ärritaks.

Kärsitus on meie vaenlane. Enne kui vallandada, minema kihutada ja ära jätta, oota – äkki lahkub inimene ise, boss jätab ise ära, keegi jääb haigeks ja ei ilmu kohale, ilm paraneb, hinnad tõusevad, turg stabiliseerub. Tõsi, selleks, et kõik iseenesest laabuks, pead sa olema mitte kus juhtub, vaid õiges kohas. Kõigi egoistide lipukiri on: “Kui piisavalt kaua jõe kaldal istud, kannavad selle veed sinust mööda su vaenlase laiba.”

(Algallikas Lilit v JOY)