duracelli nännu..

nüüd vähemasti tean, mis tunne on duracelli jänesel :p
keegi alles ütles mulle, et söön vist hommikuks duracelli patakatega nännusid ja siis nännud sülitan välja (oli vist nii)
see aasta (va aasta esimene nädal) on see 100% paika pidanud..
nagu niii äge on, kui on jube palju teha ja jube kiire jne..
samas on tiba kurb ka, kuna aega on vähe olla omale kallite inimestega ja värki... no aga prioriteedid tuleb paika panna..ja leida kuldne kesktee (teoorias on palju lihtsam) just avastasin, et nägin oma lemmik kutsut viimati..böö..pühapäeval v? õhh :/
nataga ei ole suutnud juba kuu aega kokku saada.. mõlemad bisid-tegelased, aga nagu ta ütleb, ega see, et me ei näe koguaeg..ei tee meist väiksemaid sõpru :) armas.
aga ei, mulle meeldib..päriselt nagu. elu ei lähe must niisama mööda..mina lähen temal eest ära ;p ja isegi on aega bloggi kirjutada, kõik ei ole veel kadunud :p
aga eks seda kõike tehakse ju parema tuleviku nimel.. v miskit.. ja kõike tehakse alateadlikult ikka egoistlikust soovist, et omal parem oleks..neid nn vastumittemidagi tahtvaid heategijaid ma ei usu, tema tasu on heaolu- ja rahulolutunne tehtud heateost =)
igatahes..ma tahan teid kõik näha ka...ja värki!

avastasin just ühe positiivse poole veel..peaks viima mitu paari pükse kuhugi, kus neid saab väiksemaks teha :p keegi teab head kohta?