:/

jube. vbl olen nõrk inimene, aga mai suuda olla külm, ükskõikne või nagu osad on üleolev väetimate inimeste suhtes. üldplaanis ma pole sotsiaaltöö fänn ja leian, et igaüks on ise oma õnne sepp jne.. nagu ntx osad erakonnad pakuvad astmelist tulumaksu ja muud jura.. siis mul tekib küll küsimus, et miks mina, kes omandab mitmendat haridust, kulutan sellele oma aega, raha ja teen seda igasuguste muheluste arvelt, peaksin kinni maksma mingi tsiki elu, kes peale 9ndat klassi ennast pilve tõmbas, lapse sai jne.. ning nüüd ei saa endaga hakkama? oma viga, mu poolest tehku mis tahab, vbl last tahaks aidata, tema ei saa vanemaid valida.. aga üldplaanis mõtlen nii. aga lugu on sootuks teine, kui näen mõnd invaliidi, puudega tegelast või vaest vanainimest.. mai suuda.. mul tuleb selline kurbusjõdin üle keha. olin ükspäev poes ja seal oli kaks ratastoolis inimest ja mul oli neist niiiiiiii kohutavalt kahju, nad ei saanud kõiki asju kätte, nad ei mahtunud igale poole oma toolidega :s ratastoolis mees tahtis jäätist, aga seal vahel oli 2 posti ees ja ta ei saanudki ise valima minna :/ püüdsin neid aidata jne.. aga mis kasu sellest on, kui ma korra aitan, aga teised ikka ringiga mööda käivad. igatahes tulid mul kurbusheldimus pisarad silma sisse ja värki, mu vend üritas lohutada ja ütles, et nad ise on ju nii rõõmsa näo ja olekuga.. aga tai näinud selle mehe abitut ilmet, kui ta ei mahtunud ühe riiuli vahele ja keegi ei pakkunud abi ka.. niuniu..
igatahes kokkuvõtteks, inimesed võiks inimlikumad ja abivalmimad olla ja aidata teisi, mitta jalutada riniga mööda ja vaadata, et kuidas ise paremini saaks..
vot.