Eluterve egoism

Egoism – see esmapilgul kole sõna ei tähenda ükskõiksust ümbritseva maailma suhtes. See on oskus eristada olulist ebaolulisest ja mitte põdeda teisejärguliste asjade pärast. Sul on oma siht ja oma tahtmised. Kõik muu on sinu jaoks kama kaks!
Elus on väga vähe säärast, millesse tasub tõsiselt suhtuda. Võimalik, et täna läks kehvasti, kuid elu ei jää seisma ja rõõmud ei kao kusagile.

Elutervele egoistile on teiste inimeste teod kama kaks seni, kuni sellega ei riivata tema huve.
Ta armub, teeb karjääri.. öösiti magab ta sügavalt. Inimesi tõmbab tema poole, sest ta ei topi oma nina võõrastesse asjadesse ja annab vastulöögi ainult juhul, kui kiputakse temale tähtsate asjade kallale. Neid aga pole tal kuigi palju ja ta ei varja neid kellegi eest.
Kel vähegi mõistust peas, püüab teda mitte puutuda, sest teab: pole hullemat vaenlast kui egoist, kelle hella kohta on riivatud. Ta ju hoiatas: mu autot, sõpru ja mu meest ära puudu.

Kuna võõraste muredega ta ei tegele, jääb aega nii enda arendamiseks.

Tal on alati olemas kõik, mida on tahtnud. Ta ei killusta end tühiste soovidega ja sammub sirge seljaga eesmärgi poole.

Igal egoistil on omad, talle rõõmu pakkuvad väärtused. Neist tavalisemad ja paljudele kordaminevad on: võim, rikkus, au, karjäär, võimalus tegeleda huvipakkuvate asjadega, armas inimene, sõbrad, perekond ja lapsed. Aga ka mitte nii esmatähtsad: koer, auto, sport, väitekiri, käsikiri, kunst, kogumiskirg, aed, majake mere ääres.

Kui palju sa ka ei viriseks kohutava leitsaku või jubeda külma üle, kraadiklaasis ei liigu ikka ükski pügal paigast. Mis mõtet on siis närvitseda?

Me kõik püüdleme võimaluse poole kellegi eest vastutada ja arvame, et see annab meile nende üle võimu ning ootame selle eest veel tänugi. Me eksime rängalt. Vastutus ei too endaga kaasa mingit üleolekut. Harju mõttega: sul on kama kaks, kuidas keegi toimib olukorras, mis sinusse ei puutu. Ära jaga nõuandeid, küsimusele “Mida tegema pean?” vasta küsimusega “Aga mida sa kavatsed teha?”. Siis selgub kohe, kui su vestluskaaslasel on tegevusplaan valmis ja ta ei vajagi sinu nõuannet.

Kui tagavaraplaan olemas, elad üle kõik äpardused.
Kas tahad mehele minna? Kohtu Peetriga, aga helista igaks juhuks aeg-ajalt ka Vellole. Peeter on muidugi etem. Kuid ka Vello pole paha. Ja kui Peetri kavatsused pole poole aasta jooksul tõsisemat suunda võtnud, liigud sa sujuvalt ja muretult edasi Vello juurde. Ja sul on oma kahepalgelisest, meeste südameid sügavalt riivavast nurjatusest kama kaks. Sa pole ju kellelegi truudusevannet andnud.

Mõnikord sunnib püüd kõigile meeldida sind taluma ebamugavusi. Kartus teiste inimeste viha alla sattuda ja neid ärritada muudabki sind pidevalt murelikuks ja tekitab just ebameeldivusi.
Vali kaupluses kangast, keeruta rulle nii- ja naapidi, vaata värvitoone, kuni oled veendunud, et vajalikku sa siit ei leia. Müüjanna kurnatud ohkimisest on sul ükskõik.

Kohutavalt mõttetu ettevõtmine on teiste inimeste ümber kasvatamine ja parandamine. Ümberkasvatamine teeb su närviliseks. Ebaõnnestumine teeb haiget. Edu viib selleni, et sinu ümberkasvatatu jätab su maha, kuna on solvunud sinu põlglikust suhtumisest tema ainulaadsesse isiksusse. Oma oskusi noa ja kahvliga süüa, kala juurde veini valida ja raha teha näitab ta nüüd mõne teise laua ääres.
Võta kasutamisvalmis inimmaterjal ja ära raiska aega poolfabrikaatidele. Egoist ei abiellu iial mehega, kes vajab ümberkasvatamist: ta tahab temast rõõmu tunda, mitte töötada taltsutajana.
Aga kui kasvatamatu ja ohjeldamatu mees on talle kasulik, korraldab egoist oma elu nii, et mehe halvad harjumused teda ei ärritaks.

Kärsitus on meie vaenlane. Enne kui vallandada, minema kihutada ja ära jätta, oota – äkki lahkub inimene ise, boss jätab ise ära, keegi jääb haigeks ja ei ilmu kohale, ilm paraneb, hinnad tõusevad, turg stabiliseerub. Tõsi, selleks, et kõik iseenesest laabuks, pead sa olema mitte kus juhtub, vaid õiges kohas. Kõigi egoistide lipukiri on: “Kui piisavalt kaua jõe kaldal istud, kannavad selle veed sinust mööda su vaenlase laiba.”

(Algallikas Lilit v JOY)