Ukrainasse ikka läheks ju

Päev 1
Eesti-Läti-Leedu-Poola-Ukraina, 1200 km ja rohkem nagu ei tahakski öelda.. aga siiski, oreoolina paistis valgus juba öösel Ukrainasse jõudes. Pühavalgus kiirgas poest, mis oli avatud, kus müüdi kõike, ka alkoholi, ja oluline on mainida, et kell oli üle südaöö... Esimene ööbimiskoht oli muidugi kallis, 80 grivnat, mis on siis u 10 eurot. Ja see oli terve toa eest kahele, koos dušši ja lisanditega, kuigi kui aus olla, siis esmalt jättis see bordelli mulje... mida see ei olnud (ilmselt)

Päev 2
Kuna me ei läinud sinna magama, oli äratus mõistlikult vara ja läksime vastu tundmatule (etteruttavalt võib öelda, et päris seda kõike isegi ei osanud oodata). Teed on Ukrainas kohutavad.. auklikud, kitsad ja kiiruspiirangutega, aga see eest vähemalt hästi pikad ja venivad. Peale 5h ja 200km tekkis isegi korraks mõte, et kuidagi kahtlaselt kaua läheb, kuid selle mõtte segas poole pealt onu politsei-miilits, kes arvas, et ju me ikka mõnisada meetrit tagasi valesti kuskilt kuhugi keerasime.
Onu oli stiilne: „Nooo vaadake, meil on nüüd siin selline kord, et mina kirjutan trahvi, teie peate sõitma jaoskonda, kus läheb aega, palju aega, siis peate niikuinii tasuma trahvi jne..“.
Meie (loe: autoroolisolevsõber, meie ei rääkinud siis VEEL vene keelt): „No mis me teha saame? Kui palju?“
Onu: „Heh, noh saate ju isegi aru, meil on väiksed palgad ja....“
Raha üleandmine oli ka omaette tseremoonia, igatahes nii jäime 50st grivnast ilma, aga vähemalt meile lubati, et järgmiste linnade jooksul meid rohkem kinni ei peeta. Süsteem töötas. Vaikselt kohalikku ellu sisse elades hakkasid tekkima igasugused ootused, kes kibeles auk-wc’d näha, kes tahtis päris-kalja jne (etteruttavalt taas – kõike sai). Saime ka päris vanakoolipoodi, kus olid lahtised saiad vanakooli riiulitel, mille pehmust said soovijad oma näpukestega testida (ja teised siis osta) sattusime ka kalaturule jne. Oleksime vanemad, oleks nostalgiat kindlasti rohkem olnud, aga eks me ikka mäletasime ka, ikkagi nõukogudeajal sündinud inimesed, lõpu poole, kuid ikkagi.
Kohalikud inimesed on suurepärased, õhtuses hotellis, mis oli reisi vaieldamatu hotelliliider, olid omanikud ise ka töötajad ja vastupidi ning nad olid eriti lahked ja sõbralikud kui kuulsid, et oleme Eestist, seda kohtas üldse palju.. (nad said ka Vana-Tallinna võrra õnnelikumaks, sest piiril keegi seda ei tahtnudki. pettumus). Põhja-Ukraina ja Lõuna-Ukraina inimeste suhtumise vahe Venemaasse, läänelikkusesse jne on hästi erinev, aga meisse suhtusid kõik suurepäraselt. Ja õhtu oli üldse fantastiline. Hotell asus Musta mere kaldal ning kohe öösel läksime Musta mere mustust ööujumisega testima.. ei midagi, selge, täiesti selge ja läbipaistev.. musta tooniga olid vaid kivikesed rannas. Mingil määratlematul ajal läksime ikka magama ka, konditsioneeriga tuppa, kus sai isegi aknaid avada ja kraanist tuli sooja vett ja üldse see oli kena hotell (uskuge, Ukrainas on see märkimist väärt). Järgmisel päeval jätkuvalt tundus, et mingid mehed on mõelnud, „oh, teeks keset sõiduteed augu, okei, teeme.. teeme suht sügava, okei, hea plaan, teeme keset maanteed.. vaffa ja ärme mingeid märke ka raiska, muidugi mitte, aga mis me sellega edasi teeme.. mitte midagi“. Ja selliseid mehi on Ukrainas palju, kellele meeldib asfaldi kaevata. Btw.. Ukrainas saab päeval tuledega sõites trahvi! Kaosest sai igaljuhul järjest enam puhas huumor. Tegemist oli tõenäoliselt Ukraina ametliku pulmapäevaga, sest sel päeval abiellusid vist kõik keda nägime või vähemalt läksid kõik kuhugi, kus keegi abiellus.
Õhtuöö jõudsime Odessasse, suurte ootustega sõitsime linna. Ütleme siis otse, eriti kõrgete ootustega, sest umbes aasta tagasi kuulsin R2-st reisipalaviku saatest kuidas keegi härra Raidam Odessast maapealse paradiisi vorpis.. ütleme nii, et onu Raidam vb peaks rohkem mujal ka käima või me peaks järgmine kord jutualusesse Odessasse minema.
Esmamulje oli kahtlaselt niiske ja kuum, inimesed jätkuvalt sõbralikud ja abivalmid, kohalikud sõitsid meie ees pool Odessat läbi, et võimalikke hotelle näidata jne. Tore-tore, lõpuks valisime ikka selle, kus esimesena peatusime – eestlased. See oli kõigi eelduste kohaselt hinna ja kvaliteedi suhtes absoluutselt kõige jubedam hotell, kus kunagi ööbitud, jäime ellu. Sellest õhtust pärines ka üks mu reisilause – „Vaata enda ümber, vaata.. vaata kuhu sa omadega jõudnud oled?“ Tagantjärgi nii hull ei olnudki.. olin varasemalt lihtsalt hellitunud. Magada ju sai, vett tuli ka, vett voolas isegi ööläbi wc-poti loputuskasti jne..

Päev 4
Vaatasime siis ootusärevalt Odessat hotelli rõdult, midagi olulist polnud näha. Läksime siis tänavaputkasse hommikusööki krahmama, ilma ütleme siis autojuhtsõbrata (see ainuke meist, kel vene keel suus) oleksime tõenöoliselt nälga jäänud, sest ka neljandal päeval me veel väga hästi iseseisvalt hakkama ei saanud (hiljem.. kannatust).
Tahtsime leida rendikorterit. Meid hoiatati, et rongijaamast pole vb parim mõte kortereid otsida, kuid noh, me läksime rongijaama korteripakkujaid otsima.. nad leidsid meid muidugi põhimõtteliselt ka ise, üks kahtlasem kui teine – „te andke mulle raha, ma annan võtme ja aadressi.. eiei, ma enne näidata ei saa, ma ise ei tohi sinna minna“. Lõpuks leidsime onu, kes oli nõus meiega erinevaid kohti läbi sõitma.. ütleme, et sõnadest jääb väheks. Lubati suurt LCD-televiisoriga (see oli igaühel põhiline müügargument, eks jah, tuled ikka reisile telekat vaatama ju) neljainimese korterit.. mis me saime - suure 16kordse maja keldrikorrusel kahtlased kaks ruumi, kus oli vaid üks keset tuba seisev suur lahtikäiv diivan ja muidugi lubatud LCD. Vaffa. Mõned päevad hiljem kohtasime eestlasi, kes taolises kohas tühjaks varastati, nii et neil olid hommikul tühjad rahakotid (koos passidega) jne ajalehe sees ukse taga. Igatahes, keeldusime viisakalt.. nii palju kui see võimalik oli, sest onu oli suhteliselt hoos veel ja veel kohti näitama. Igatahes, ühisotsus oli, et Odessasse me ei jää. Läksime enne veel kohalikule biitšile ujuma, vesi oli mõnus.. ilmad olid seal üldse suurepärased, 30 kraadi ja päike koguaeg, v.a öösel muidugi. Vaatasime üle koalikud vaatamisväärsed trepid ja majad ja linna ning võtsime suuna Krimmi poole.
Suured augud ja seletamatud künkad keset maanteed ei seganud enam, üle nö kiirtee jooksvad kanad, haned, kitsed jne olid tavalised nähtused hobukaarikute kõrval.. vormiriietes oma auto kõrval urineerivad miilitsad ei riivand ka väga silma, nad sulandusid massi.
Pimenedes jõudsime Krimmi.. see pilt lummas tõesti, meeletult ilus mägine koht, tulede säras, Musta mere taustal, suur kuu.. meenutas juba paradiisi (ja Sitsiiliat). Jõudsime Jaltasse (kuhu oleks saanud ka trolliga, kui 83km sõita, kuumas õõtsuda), „vanaema“ juurde. Vanaema on üks eesti proua, kes juba aastakümneid seal elab ja külalistemaja peab. Vanaema sai tast seetõttu, et ta oli hästi hoolitsev vanaemalik-tüüp, kes vanaemalikult ka karistusi vahepeal määras (hiljem), pesu pesi ja meie pärast muretses ja nii, tore inimene. Vanaema tegelikult oli Eda, kes siis meile kiirtuuri ja tutvustuse tegi, kus on rand, kus on pood, kus on loss, mille kõrval elasime, kus on veel eestlasi jne. Esimene üllatus oli see, et rannad on seal öösel kinni, meie imeline plaan sõidust puhata pokaali veini ja liiva pistetud varvaste näol läks luhta, aaaga leidsime kohe ideaalse platvormi Livadia lossi küljel, millest saigi mitmeks järgnevaks õhtuks mõnus chill-platvorm, vaatega mustale merele, tõesti ilus (ka ilma veinita)...

Päev 5
Peale igasugu iluunesid ja välja puhkamist otsisime taksojuhti, sest on ju vanasõnagi - „kõik targad turistid teavad, et taksojuhid teavad!“ Meist vene keelt rääkiv uuris kõik eluksvajaliku ja tõenäoliselt mitte nii vajaliku järgi.. Nad rääkisid palju ja kiiresti, selle lühikese tee jooksul. Me nö teised noogutasime igaksjuhuks kaasa. Tavaline! Temperatuur oli järsult kohutavalt kahanenud, nüüd oli 26 kraadi, jahe! See läks õnneks paari tunniga üle.
Krimmis on kohustuslik vaadata üle Pääsupesaloss, mis on reaalis pisike putka mäe otsas, aga huvitav. Sinna saamiseks pidime tegema vaffa merereisi. Kohalikud rannad on kivised, aga vesi oli igal pool ülemõistusemõnus. Krimmi ristisime „moeikoonide pealinnaks“ – hästi tavaline oli dressipüks, lakkking, puhev särgike, kõik isegi mitte eritooni vaid vastandvärvi jne, meestel ikka seksikad maikad ja nibudeni sikutatud püksid, hea kui üldse püksid olid.
Krimmis on lihtsalt fantastilised wc-d.. augud, kõik on augud ja wc-paberit jagavad kuldhammastega babad.. fantastiline.. ja need aroomid. Tagasi tulles moe juurde, üks moeröögatus oli ka pesuvaba elu, aga see selleks.
Õhtu oli meeldejääv, meiega koos elasid samas külalistemajas veel ühed eestlased, toredad, väga. Ühendasime siis õhtuplaanid, tegime ise šašlõkki ning võis juhtuda, et meie volüüm ületas keskmise kõne piiri. Samas kohas ööbivad grusiinid või keegid lahkusid sealt, kuna me olevat olnud liiga lärmakad, huvitav?! Samas, meile ei tulnud seda keegi enne ütlema, kui juba n-ö hilja oli ja inimesed väidetavalt lahkunud. Igatahes õhtut läksime oma lemmikuks saanud lossiplatvormile lõpetama.

Päev 6
Päev algas karistusega, vanaema pani kõik väidetavad valjuhäälsed mehed omale liiva ja kive tassima.. siit ka vanaemalus. Päev oli oodatult chill, meil naistel rand, djuudidel sõjalinnas CCCR Sevastopolis, mis piltidelt tundus tore, samas meil oli ka, käisime skuutriga sõitmas ja saime tugevat keelepraktikat teha. Tegin oma esimesed päris iseseisvad venekeelsed ostud ja selgitused ja enesetutvustused ja.. kõik sai korda... pruuniks saime, ujuda saime.. lifti saime kinni jääda, nimelt Krimm on hästi mägine ja meie kodu oli suhteliselt mäe otsas ja mägi oli uskumatult järsk, sinna üles ja alla kõndimiseks jala oleks kulund tund, aga seal käis lift, mis tegi sama töö paari minutiga, muidu oleks nagu ok käia, aga kui sul on niiske ja 30 kraadi, siis ei ole. Igatahes, vene keelega on juba päris hästi kõigil, samas õhtused ja päevased restoranitamised oleksid ilma tõlkeabita ikka suhteliselt näljased või siis kahtlasetoidulised. Köök on Ukrainas suhteliselt hea, neil on omad pärlid, tõeliselt head, aga on ka neutraalseid asju.. Maisitõlvikud v –tõrvikud või kuidas iganes öelda, need olid ühed kindlad lemmikud.. juust on seal hea, vein oli mõnus.
Üldiselt Krimm on tore, vanakooli tore. Selline eht slaavilik sätendus ja tilulilu, igaõhtused ilutulestikud, kontserdid, tsirkus..
Õhtu lõppes traditsiooniliselt platvormil, ükskõik, kus ja mis me enne ka ei teind, sest see jäi koduteele ja enne seda jäi koduteele 24h pood, kus leti alt oli võimalik ka juua külmalt (ükskõik kas vett v muud) osta, jah, külm jooks oli letialune kaup.. Sel õhtul käisime enne traditsiooniliskohustuslikku platvormi kohalikus linnakeses või ma ei oskagi sellele nime anda, kus ühel tõenäoliselt kohalikul nooremapoolsel n-ö paremast klassist poisikesel oli sünnipäev (ilmselt sai ta täisealiseks), mida oli huvitav jälgida – esimesed sünnipäevalised saabusid ütleme kell 19, sünnipäeva laps hakkas kokku lööma, kell 19:15 - kisa oli juba suht suur, sünnipäeva laps lõi jätkuvalt kokku, kell 19:30 saabus veel külalisi, sünnipäevalaps jõi hooksalt, kell 19:45, ta veel ikka suutis kokku lüüa ja ka telefoniga suhelda, kell 20:00 me lahkume ja tundus, et mõne jaoks sai ka sünnipäev läbi.. vähemalt paariks tunniks. Meil jätkus õnneks õhtu veel tunde ja tunde, sattusime ühte katusekohvik-baari, mille omanik oli grusiin, kes oli ka Eestis mingi aja elanud, oskas teretada, Ukrainlased on üldse palju Eestis käind ja teavad palju.. mis on armas. Kohviku katuselt avanes vaade tervele Jaltale, mingi kell hämardudes lõi linn särama, siit ja sealt paistsid saluudid.. aaaga lõpuks peatusime ikka üheks veinipudeliks veel enne magama minekut oma platvormil.. seda nägemata tõenäoliselt ei saa aru, miks me seal koguaeg käisime.

Päev 7
Rannahommik, Jalta õhtu. Päev möödus rannatades, päevitades, ujudes, meduuse taga ajades ja mitte midagi tehes. Meie rannas oli üks kohvik ka, mille omanik oli Eestis sõjaväes käinud, mis lisas taas plusspunkte, ühel õhtul, kui jäime randa sulgemiseni, mil liftid ka enam ei töötanud, organiseeris ta meile auto, mis koduni viis, tore inimene. Seitsmendal päeval suutsime juba kõik ilma suurema kõrvalise abita käte ja jalgadega end vene keeles selgeks teha.
Rannas kohtasime neid eestlaseid, kellest enne rääkisin, kes tühjaks varastati. Tegemist oli 5 või 6 djuudiga, kellest üks oli kunagine koolivend nagu hiljem selgus, väike maailm.. igatahes, neil oli ekstreemkuttidereis, magasid oma minibussis, lasid end tühjaks varastada ja pidid veel kurbusega tõdema, et kohalikud naised on koledad ka. Jah, ebaõnn. Vähemalt nad ise kirgastusid (pole päris see sõna, särasid ilmselt) ja olid silmapaistvamad kui muu hall mass, ikkagi eestlased, kuid vaevalt see neid lohutas ja öösel sooja andis.. samas ööd olid õnneks palavad..
Õhtul suundusime Jaltasse peole, kus me kuhugi traditsioonilisse diskosse ei jõudnudki, samas kogu Jalta on õhtuti suur pidu, kui end korrata, venelikult-slaavilikult rikkalik veidi ülepaisutatud.. Jaltas oli ka pikk promenaad ja ööläbi avatud rand. Kindla poolehoiu võitis masin, mis jahutas veini, see nägi välja täpselt (ja töötaski tõenäoliselt samamoodi) nagu meil on veeautomaatmasinad, ainult 5L veepudeli asemel oli seal otsas samasugune veinipudel.. ja sealt sai topsikuga või pudeliga jahedat valget veini. Stiilipuhas. Krimmis oli saadaval ka üks parimaid jäätisekokteile ever. Jalta oli öösel jätkuvalt kena ja tegevusrohke.. terve linn oli täis tänavamuusikuid, aga mitte selliseid nagu me siin oleme harjunud nägema, kes pigem meenutavad kerjuseid, vaid seal olid ikka tegelased, kes müüsid oma plaate ja olid nagu päris. Poolehoiu võitsid jazz-rokk poisid, kahju, et ei filminud neid. Rohkem ei peatuksi sel õhtul.
Kuna tagasi sõitsime taksoga, mis oli vägagi mõistlik valik, ka päeval, sest nelja peale läks takso mitte märkimisväärselt kallimaks kui bussisõit neljale... igatahes, autodega meenus, et kontrastid on seal tugevad, kõrvuti on näha Ladasid ja Porschesid ja koguaeg ja igal pool, vaffa.

Päev 8
Ärgates annavad tunda lihasgrupid, mis olid ammu ununenud või mida isegi väga ei mäleta.. põhjus on tõenäoliselt selles, et päevi ja päevi oleme hommikust õhtuni mööda mägist pinnast üles ja alla lipsanud. Tegemist on meie Krimmist lahkumise päevaga. „Vanaema“ Eda loeb meile sõnad peale, ei luba politseile altkäemaksu maksmata, teeme kallikalli ja pilti ka ja leffaleffa ning lubame koos lastega kunagi naasta, mis ei ole välistatud, sest koht oli tõesti armas ja hubane.
Lahkusime varuga, et ka Kiiev üle vaadata. Õhtuks jõudsime Kiievi lähistele, leidsime imelise hotelli, mida põhja poole, seda mõistlikumaks muutub taas hinna ja kvaliteedi suhe. Lõuna-Ukraina on suhteliselt kallis, oodatust kallim, sest olime kuulnud ulmelugusid, kus põhimõtteliselt pidi saama kõike tasuta, põhjas põhimõtteliselt saabki, kuid tsiviliseeritud lõunas on asjad ikka võrreldes Eestiga kallimad või umbes nibinnabin samad. Ka meie Kiievi hotellis lasti täiesti suvalise nädalapäeva õhtul rakette.. midagi ei muutunud.
Sõites meil tee ääres enam midagi väga pilku ei püüdnud.. mis ei tähenda, et loodus seal endiselt kena poleks olenud.. päevalillepõllud ja suured karjamaad ja arbuusikasvatused.. Oh, arbuusid on seal imelised, me isegi käisime põhimõtteliselt raksus, aga kuna me ei raatsinud neid päris ära kiskuda ja visuaalvälisvaatluse põhjal ei osanud valmidust hinnata, jätsime need maha. Arbuusi kg maksis seal muide mitte midagi. Täiesti teemaväliselt, kui olla Ukrainas ja mõelda ,et oh, peaks kütust võtma, tore Lukoil, peaks olema usaldusväärne.. ega ikka ei ole küll, Ukraina Lukoil on hoopis mingi muu asu ja iseseisev kohalik kett, kus pidi müüdama halba kütust.

Päev 9
Jõudsime Kiievisse, väga kena linn, tsivilisatsioon. Kohe ka taipasime, et meie varutud aeg on kindlasti vähe, seal oleks lausa paar päeva midagi vaadata. Tegime autoekskursiooni mööda gepsust leitud ja ise nähtud vaatamisväärsusi ning võtsime vastu ühisotsuse, et liigume tagasi kodu poole.
Ukrainas märkasime huvitavat nähtust, seal on kõik valdkonnad kuidagi piirkonniti jagatud, kui keegi on otsustanud, et küla tegeleb kaladega, siis terve küla tegelebki kalamüügiga ja püügiga, kui on otsustatud (misiganesmoodi), et kogu küla tegeleb keraamikaga, siis nii ongi. Huvitav.
Piirile jõudes kargab me juurde mees, kes 20 euro eest lubab meid rivi ette sokutada, meie skeptilisus kaob, kui näeme ees volgendavat järjekorda, oleme nõus. Sõidame, meiega kaasas olev mees vehib ja jaurab midagi piirivalvuritele, kõik nagu töötaks ja olemegi rivi eesotsas. Piirivalvur muidugi märkab seda ja näeb meis vist kiiret rahateenimisvõimalust, hakkab uurima, et kas meil on diplomaatilised passid ja et kuna pole, miks me selles järjekorras oleme.. hmm, kusjuures, see oli ainus järjekord. Noh, ega midagi, jälle pakume altkäemaksu ja saame edasi. Kokkuhoid kindlad 4-5h.
Kodune Poola, öö hotellis ja kõik on lill. Ei olnud ka, mina läksin autosse magama, sest hotellitoas olid mingid kahtlased põrnikad, kes täie tõsidusega olid võtnud nõuks mind ära süüa.. andsin alla ja magasin autos.

Päev 10
Poole-Leedu-Läti-kodu. Kõik. Põhimõtteliselt õppisime ka poola keele ära, kui öelda iga asja peale „tõšim-tõšim“, saab kõike, mida vaja, katsetasime, töötas. Oh ja ma ei tea, kust mul nüüd välja jäi meie esmakokkupuude päris kaljamasinatega. Kui esimest tee ääres nägime, peatusime kohe ja hakkasime pildistama, põhimõtteliselt kohalikud pildistasid lõpuks meid, kuna me nii agaralt neile mõistmatult kaljast ja masinats fotosid vuhasime teha. Kali oli nagu päris.